Katrin Reimus on öelnud: "Tänu inimestele, kes raamatuid loevad ja nende
vastu huvi tunnevad, saavad olemas olla ka need inimesed, kes neid kirjutavad. Inimesed, kes
ütlevad raamatute kohta mõnusaid asju, panevad tööle selle mootori, mis järgmisi raamatuid
tekitama hakkab” ( vaata siit ).
Tema raamatud said alguse üksikutest mõtetest, teatud prototüübid olid olemas, ent kunagi ei
kirjutanud ta täpselt elust maha. Kirjutas suvalistes kohtades: kohvikus, igavas loengus, köögis
pliidi ees, ja kirjutas paberile, sest nii sai tööd teha igal pool. Hiljem arvutisse lüües võis aega
kokku hoida, vältida uitmõtteid ja kordusi. Sageli kirjutas tekstile lõike vahele, mitte algusest lõpuni.
"Et lasteraamatuid kirjutada, peab endal olema lapsepõlvest igasuguseid vahvaid mõtteid. Nii et
kui teil on praegu vahvaid mõtteid, siis võib juhtuda, et suurena kirjutate neist raamatu,” rääkis
Reimus kord kohtumisel. ( vaata siit )
Maa ja väikelinna teemal kirjutas Katrin Reimus sellepärast, et elas ise väikeses kohas, ja
sellepärast, et levinud seisukoht “mina olen Tallinnast ja mina maksan” oli kirjaniku meelest
selline, millele kohe tahaks ära panna. “Mina olen nagu Lible - tahaks jõge teistpidi käima
panna, et siis hea vaadata, kuidas villavabrik seisma jääb. Igal inimesel on sellised väikesed
villavabrikud, mida ta üritab kinni panna. Ega suurt nagunii ei takista,” on naine arutlenud.
Tema enda lemmikkirjanikud olid Oscar Wilde ja Astrid Lindgren. Enda kohta on ta öelnud, et
on huumorimeelne, vihkab jõhkrust ja vägivalda. Täitmata lubadusi pidas kõige inetumateks
asjadeks.
Margus Karu on öelnud: „Ma tean, kui raske võib koolis olla, aga ma tean ka, et negatiivsed olukorrad ja halvad kokkusattumused võivad olla hoopis väikesed sammud millegi suure ja parema suunas. See raamat on iseenda loomisest: sa võid olla see, kes tahad olla, ja elada täpselt sellist elu, nagu soovid, sõltumata sind ümbritsevast ja süüdistamata kedagi.” Margus Karu sõnul on ses raamatus päris suur osa tema enda elust. "See on, jah, minu lugu: üldine emotsioonide jada ja need tsüklid, kus ma enda elus olen viibinud, on sisuliselt samad raamatuga. Ma ei saa öelda, et oleksin selle otseselt enda elust maha kirjutanud, aga osad tegelasedki baseeruvad mingitel prototüüpidel ja nendel kogemustel, mis ma ise olen saanud," tunnistab Karu, kes isegi teismeeas Lasnamäe gängielu hierarhiaga toime pidi tulema.
Vabal ajal meeldib Margusele joosta. Tema lemmikraamat on Chuck Palahniuki "Invisible monsters". Samuti on ta rääkinud, et ei suuda toidule vastu panna – armastab seda! Restoranis läheb alati segadusse, sest tahaks kõike ja kohe. Aga näiteks heeringa ja kodujuustu salatit ei tasu talle pakkuda.
Intervjuus ETV saatele “OP!” 27.12.2011 on M. Karu kõnelnud olulistest tõekspidamistest : “Kirjanik Margus Karu: kuulan oma südamehäält.” ( vaata siit )